Siin jagame mõtteid, tähelepanekuid ja hetki päris elust — nii neist teemadest, mis puudutavad tervist ja teadlikku eluviisi, kui ka neist, mis lihtsalt puudutavad inimeseks olemist. Kirjutame sellest, mida ise kogeme, märkame ja oluliseks peame.
Need on lood päris elust. Väikestest hetkedest, igapäevastest tähelepanekutest ja teekonnast, mis kujundab meie mõtlemist, valikuid ja eluviisi.
Siin elus ei ole mitte midagi muutumatu - kõik meie ümber kasvab ja areneb. Koos selle arenguga on arenenud ka petturid, kes iga hinna eest meie raha ja varanatukest endale üritavad saada. Just nedne pahatahtlike skeemide tõttu on muutunud teatud sõnad peaaegu refleksseteks hirmutajateks. Üks selline sõna on võrkturundus. Niipea kui keegi mainib...
Tänulikkus või tänutunne on meeldiv tunne, mille inimeses kutsub esile kellegi heategu või millegi saamine. Kuid tegelikkuses on tänulikkus palju enamat kui hetkeline emotsioon. See on viis, kuidas inimene tajub maailma ja kuidas ta oma tähelepanu ümbritsevale suunab. Tänulikkus algab sealt, kus lõpeb enesestmõistetavus. Kui lakkame asju ja inimesi...
Väsimus on üks levinumaid kaebusi tänapäeval. Seda kogetakse sageli nii tavalisena, et sellele ei pöörata enam tähelepanu – see on justkui loomulik osa kiirest elust. Ometi ei ole väsimus juhuslik ega tähenduseta seisund. See on keha viis anda märku, et midagi ei toimi enam optimaalselt.
Aprill on südamekuu – see on meeldetuletus meile, et me vaataksime, kuidas meie süda tegelikult hakkama saab. Enamasti me ei mõtle südamele igapäevaselt, sest tavaliselst ta on ja teeb oma vaikset tööd. Kui ta just ise endast märku ei anna, ei pane me teda ka tähele ja eeldame, et kõik on korras.
Eile tähistasime 1. aprilli – päeva, mil naljategemine ja teiste "haneks tõmbamine" on justkui lubatud, isegi oodatud. See on üks väheseid hetki aastas, kus me anname endale loa mitte olla liiga tõsine.
Me elame ajas, kus hinnang sünnib hetkes. Vahel tundub, et oleme harjunud võtma elu nagu sotsiaalmeediat: üks pilk, paar sekundit, kiire reaktsioon — ja otsus on justkui tehtud. Lõplikult. Edasikaebamisele ei kuulu. Me libiseme üle teiste inimeste lugude nagu üle ekraanile ilmuvate piltide, uskudes, et fassaad ongi sisu.
Paljud on kindlasti kuulnud väljendit, et inimene muutub vananedes tagasi lapseks. Mõnes mõttes on selles tõesti oma tõetera. Vananedes ei muutu ainult meie välimus või füüsiline võimekus, vaid muutub ka see, kuidas meie aju töötab. Mälu ei ole enam sama terav, reaktsioonid aeglustuvad ja igapäevased asjad, mis kunagi tundusid lihtsad, võivad...
Vahel tundub, et oleme toidulisandite reklaamidest täiesti üle ujutatud. Neid tuleb meediast, kaubandusest ja isegi tänavalt. Toidulisanditest räägitakse palju, kuid kogu selle info virvarris on raske aru saada, milline neist on tegelikult õige ja milline lihtsalt hästi turundatud.
Viimasel ajal on paljud meie teemad keerelnud naiste ümber ja eks selleks ole olnud ka põhjust — oli ju naistepäev. Mõtlesin korraks, et tänane blogi võiks olla vähem naistekeskne. Aga võta näpust... Mõtte selle loo kirjutamiseks andsid mulle ühe tuttava sõnad, öeldud rohkem kui kümme aastat tagasi: "Mulle meeldib olla rase, siis on mul õigus olla...
Lapsepõlvest on mul meeles üks vana raamat. Mitte niivõrd selle sisu, vaid hoopis see, kuidas ta raamaturiiulis silma jäi. Kaane peal oli kolm naist teine teise varjuna seismas. Nad olid kuidagi eriliselt graatsilised ja sihvakad. Sellised, keda laps vaatab natuke uudishimu ja natuke imestusega.
Märtsis tähistatakse paljudes riikides National Nutrition Month'i – toitumise ja teadlike valikute kuud. Talv on seljataga. Seljataga on ka jõulud ja aastavahetus - korralikud söömismaratonid. Märtsiks peaks olema finišisse jõudnud isegi need, kes valis talvisel söömis maratonil kõige pikema raja.
Minu lapsepõlves oli vastlapäev päev, mida ma väga ootasin. Vastlapäeval ei keelanud ka muidu tõsised ja kombekad täiskasvanud endale lapseks olemist ja natuke hullamist. Isegi nõukogude seltsimehele oli see lubatud.
Aitäh neile sõpradele, kes ei küsi ainult "kuidas sul läheb?", vaid jäävad ka vastust päriselt kuulama. ❤️
Täna on 13 ja reede. Kas sul jättis nüüd süda löögi vahele ja külm jutt jooksis üle selja? Kindlasti pole sa ainuke, kes nii reageerib. Päris veider, kuidas üks number võib kõik ümber oma sõrme keerata.
On päevi, kus motivatsioon on nagu kadunud sokk pesumasinas – kuskil on, aga kätte ei saa. Siis ei aita ka käsk "võta end kokku". Kuid aitab rütm. Sest muusika ei küsi, kas sul on tuju. Ta lihtsalt tungib luba küsimata kõikidesse su rakkudesse ja vallutab need.
Statistika kohaselt suitsetatakse Eestis vähem kui varem. See on fakt ja hea uudis. Samal ajal ei ole nikotiin kuhugi kadunud, ta on lihtsalt vahetanud kuube. Tervise Arengu Instituut toob välja, et 16–24 aastaste seas on igapäevasuitsetajaid ligi 5%, kuid igapäevaseid nikotiiniga e-sigareti tarvitajaid ligi 10%. Ja tervikpilt on veel kõnekam: ...
On kummaline, kuidas mõned asjad meie elus muutuvad hirmuks mitte sellepärast, et nad oleksid oma olemuselt ohtlikud, vaid sellepärast, et me oleme harjunud neid vaatama ainult läbi ühe ja sama nurga, ühe ja sama sõna, ühe ja sama hirmu – nii, et me ei märkagi enam, kus lõpeb teadmine ja algab eelarvamus. Keha ei ela äärmustes, kuid inimese...
Kiituse päev (24. jaanuar) sai alguse 1998. aastal Ameerika Ühendriikides, kui kaks naist – Kathy Chamberlin ja Debby Hoffman New Hampshire'ist – tõid esile lihtsa, aga olulise mõtte: inimesed märkavad head, aga ei ütle seda sageli välja.
Mõnikord ei alga muutus suure otsusega. Ta algab vaikselt. Ühe mõttega. Ühe tunde äratundmisega. Ühe väikese sammuga, mis tundub tühine –aga ei ole seda.
Puudutus on inimese esimene keel –
ja viimane, mille me unustame.
— Leo Buscaglia