Varjatud püramiidid meie ümber.
Siin elus ei ole mitte midagi muutumatu - kõik meie ümber kasvab ja areneb. Koos selle arenguga on arenenud ka petturid, kes iga hinna eest meie raha ja varanatukest endale üritavad saada. Just nedne pahatahtlike skeemide tõttu on muutunud teatud sõnad peaaegu refleksseteks hirmutajateks. Üks selline sõna on võrkturundus. Niipea kui keegi mainib võrkturundust või uut ärimudelit, tõusevad inimestel ihukarvad püsti ja kõlab kiire hinnang: "See on püramiidskeem ja pettus"
See seos ei ole tekkinud tühja koha pealt, kuid see ei tähenda, et need kaks oleksid sisuliselt samad. Probleem on selles, et me hindame süsteeme tihti nimetuse, mitte toimimise järgi.
Aga võtame hetkeks aja maha, paneme emotsioonid kõrvale ja vaatame puhast geomeetriat. Kui me vaatleme oma ühiskonda, siis me ei leia sealt ruute ega ringe. Me leiame püramiide – igalt poolt.
Kui vaadata püramiidi neutraalselt, ilma emotsioonideta, siis on see lihtsalt struktuur: lai alus, kus on palju inimesi ja kitsenev tipp. Mida rohkem tippu me jõuame, seda vähem on seal inimesi. Selline ülesehitus ei ole erand, vaid pigem reegel. Küsimus ei ole kujus, vaid selles, kuidas selles struktuuris väärtus liigub.
Ametiredel või ametipüramiid?
Meile meeldib kasutada sõna "ametiredel". See kõlab turvaliselt ja edasipüüdlikult. Kuid kui see "redel", koos kõikide tegijatega paberile joonistada saame hoopis püramiidi.
Võtame näiteks ühe tavalise poeketi.
Allosas on tuhanded lihttöölised – kassiirid, saalitöötajad, laotöölised. Nemad moodustavad laia põhja, kes teevad igapäevast tööd ja saavad selle eest fikseeritud tasu.
Nende kohal on vahetuse vanemad, osakonna juhatajad – vähem inimesi, veidi kõrgem palk. Edasi tulevad kaupluse juhatajad – veel väiksem ring. Siis piirkonnajuhid, direktorid… ja päris tipus on üks omanik või väga väike otsustajate ring. Sellist struktuuri kutsutakse küll ketiks aga välja joonistub taas püramiid.
Sarnane loogika kehtib ka ettevõtetes laiemalt. Me räägime "karjääriredelist", mis loob tunde, et igaüks saab liikuda üles. Tegelikkuses muutub iga järgmine aste kitsamaks. Kõik ei saa juhiks, kõik juhid ei saa tippjuhtideks. Mida kõrgemale jõuad, seda vähem kohti on.
Nimetus võib ju olla redel või kett aga kuju on ikkagi püramiid.
Peitusemäng sõnadega
Me kutsume neid struktuure "korporatiivseteks hierarhiateks". See kõlab soliidselt ja turvaliselt. Me aktsepteerime seda, et keegi on üleval ja keegi on all.
Mõelge riigistruktuurile, koolisüsteemile või suurtele organisatsioonidele. See on püramiidne mudel, kus info liigub ülevalt alla ja ressurss alt üles. See on efektiivne ja toimiv. Ja me kõik aksepteerime seda ilma, et ihukarvad püsti tulevad.
Ja just siit kerkib küsimus, miks me ühe püramiidi puhul noogutame ja teise puhul näeme kohe ohtu? Tegelikult on ohu nägemine päris põhjendatud. See on tekkinud kahjudest mida on saadud petuskeemide kaudu. Kuid suur osa hirmust ohu ees põhineb ka inimeste teadmatusel.
Kuidas teha vahet õigel ja valel
Ebaseaduslik püramiidskeem on üles ehitatud nii, et raha tuleb peamiselt uute inimeste liitumisest. Reaalne väärtus kas puudub või on teisejärguline. Selline süsteem ei ole jätkusuutlik ja kukub varem või hiljem kokku. Lühidalt öeldes: sa maksad selle eest, et saada endale koht skeemis ja sinu tulu tuleb sinu poolt värvatud inimeste liitumistasudest.
Võrkturundus seevastu põhineb toodetel või teenustel. Sissetulek tekib müügist. Jah, ka siin võib struktuur olla kihiline ja kuju meenutada püramiidi, kuid määrav erinevus on rahavoo allikas.
Just siin on see koht, kus enamik eksib – vaadatakse kuju, mitte sisu.
Kuidas raha jaguneb?
Traditsioonilises ametipüramiidis on tavaliselt igal astmel palgafond peaaegu sama suur. Süsteem on üles ehitatud nii, et mida kõrgemale liikuda, seda väiksemaks muutub inimeste arv, kelle vahel palgafond jaguneb. See tähendab, et suurem osa rahast koondub järjest kitsamasse ringi. Alumisel tasemel olev inimene võib küll pingutada rohkem, kuid tema tasu jääb seotud tema rolli ja positsiooniga. Struktuur ise seab sellele piirid. Eks see ole ka loogiline, kõrgem ametikoht vajab paremat haridust, sellega seondub suurem vastutus ja selle eest peabki rohkem palka saama, aga see tõik ei eemalda tõsiasja, et struktuurist joonistub välja püramiid.
Võrkturunduses toimib loogika teistmoodi. Kuigi ka siin on struktuur kihiline, ei ole tasu otseselt seotud sellega, kui "kõrgel" keegi süsteemis on, vaid sellega, kui palju väärtust tema ja tema võrgustik loovad. See tähendab, et teoreetiliselt ei ole tulu lagi määratud sellega, kui palju inimesi on sinust üleval pool. Sisuliselt võib öelda, et võrkturundus on väga pikk mini poodide kett - kui sul kliente ei ole, siis tulu ei tule. Ja nii lihtne see ongi.
Stabiilsus vs vastustus ja vabadus.
Traditsiooniline süsteem pakub stabiilsust ja ette määratud piire. Võrkturundus aga paindlikkust ja võimalust neid piire nihutada. Üks ei ole automaatselt parem kui teine – need on lihtsalt erineva loogikaga mudelid.
Traditsioonilises süsteemis on loogiline, et tipus olev inimene teenib rohkem kui all olev.
Võrguturunduses ei ole see alati nii – võimalik on ka vastupidine, et all olev inimen teenib rohkem kui tema värbaja.
Traditsioonilises süsteemis oled sa osa struktuurist. See on turvaline valik, sul on kindel roll, kindel palk ja kindel tööaeg. Võrkturunduses on võimalik kujundada oma sissetulek vastavalt loodud väärtusele ja tehtud tööle. See ei tähenda, et see oleks lihtsam tee. Vastupidi - see tähendab suuremat vastutust, sest tulu sõltub inimesest endast.
Lõppkokkuvõttes ei ole püramiidi kuju probleem. See on üks levinumaid viise, kuidas süsteeme üles ehitatakse. Me ei saa vältida püramiidseid struktuure. Me elame nende sees iga päev ja me isegi ei märka seda. Tähtis on teha vahet õigel ja valel. Kui sulle tuleb vastu mõni uus ärivõimalus, vaata enne otsuse tegemist sinna sisse, tähtis on kuidas selles süsteemis raha tekib?
Seega pole vaja karta vormi. Piisab, kui õppida paremini nägema selle sisu. Sest kui järgmine kord näed "kolli", tasub korraks vaadata ka enda ümber. Võid avastada, et see sama kuju on seal juba ammu olemas.