Tänulikkus - lihtsam tee õnneni.
Tänulikkus või tänutunne on meeldiv tunne, mille inimeses kutsub esile kellegi heategu või millegi saamine. Kuid tegelikkuses on tänulikkus palju enamat kui hetkeline emotsioon. See on viis, kuidas inimene tajub maailma ja kuidas ta oma tähelepanu ümbritsevale suunab. Tänulikkus algab sealt, kus lõpeb enesestmõistetavus. Kui lakkame asju ja inimesi pidamast iseenesestmõistetavaks osaks elust, hakkame nägema nende tegelikku väärtust. Tänulikkus peegeldab ka üsna täpselt seda, millised on inimese väärtushinnangud.
Tänulikkuse võib jagada laias laastus kolme ossa: materiaalne, sotsiaalne ja füüsiline.
Materiaalne tänulikkus ehk oleme tänulikud asjade üle, mis meil on. Tänapäeva tarbimisühiskond loob pideva tunde, et alati on midagi puudu. Soovime paremat, uuemat ja rohkem. Paradoks on see, mida rohkem on võimalusi, seda rohkem me tahame ja seda raskem on olla tänulik selle üle, mis meil juba olemas on. Tung olla "naabrist parem" on meile justkui DNA-sse sisse kodeeritud. Tarbimishulluses unustame me lihtsa tõsiasja, et me ei vaja kõike, mida me tahame.
Tundub nagu oleks tänulikkus ajapikku vähenenud, iga järgnev põlvkond leiab aina vähem viise olla tänulik. Tõsi see on, et "süües kasvab isu", aga mida sa teed, kui seda isu on nii raske taltsutada. Tänapäeval kurdetakse näiteks halva internetikiiruse üle ja tuntakse muret oma telefoni pärast, mis on eelmise aasta mudel. Oskamata olla tänulikud selle üle, et neil üldse on isiklik telefon. Kindlasti neil ei tule pähe olla tänulikud selle üle, et neil on võime rääkida, näha ja kirjutada. Me keskendume liialt ainult materiaalsesse ja ei oska näha olulist selle kõige taga.
Sotsiaalne tänulikkus. See hõlmab oskust märgata teisi inimesi - aktsepteerida, austada, tunnustada ja mõista. Sotsiaalse tänulikkuse aluseks on empaatia ehk võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Kahjuks jäävad need väärtused sageli tahaplaanile, kui võimust võtavad enesekesksus, tähelepanuvajadus ning kiusatus end ohvrirolli unustada. Tänulikkus ei muuda maailma meie ümber täiuslikuks, kuid see muudab meie vaatenurka. See on nagu vaimne filter, mis aitab mürast olulise üles leida.
Inimesele on antud kaks kõrva, kaks silma ja üks suu, aga ta ei oska kasutada neid võrdselt. Vahel on lihtsalt vaja natuke rohkem kuulata ja näha, mitte suu vahutades oma arvamust kõige õigemaks tituleerida. Just sellistes olukordades tekivad kõige sagedamini pinged. Inimene kipub nägema ainult teiste vigu ja samas ei märka enda eksimusi.
Meie ühiskonna tempo on nii kiire, et ka suhted muutuvad sageli pinnapealseks. Kuid nii nagu jäämäe pinnapealne osa on väga väike osa jäämäest, on sama ka suhetega. Kui me unustame, et ka teisel inimesel on tunded, soovid ja vajadused. Või kui me unustame, et ka teisel võib olla muresid või lihtsalt halb päev, tulevad kergesti valearusaamad ja pinged. Need probleemid on nii põlvkondadevahelised kui ka põlvkonnasisesed.
Me lihtsalt unustame olla tänulikud inimeste eest, kes on meie ümber ja ei oska neid hinnata vääriliselt. Me näeme ainult oma panust suhtes ega pane tähele teise poole pingutusi.
Öeldakse, et kord lahti lastud sõna enam tagasi ei saa... Ja häid sõnu on öelda raske, aga neist headest sõnadest jutustas üks meie varasematest blogidest.
Füüsiline tänulikkus tähendab oskust märgata oma keha seisundit, hoolida sellest ja mõista, et hea enesetunne ei ole juhus, vaid tagajärg. Seega on füüsiline tänulikkus seotud eelkõige tervisega. Tervis on lihtne sõna, mida me väga palju erinevates kontekstides kasutame. Kuid eelkõige on tervis meie kõige kallim vara.
Tervisest räägitakse palju ja ehk me oskame ka tänu sellele nüüd juba tervisele rohkem tähelepanu pöörata. Aga kas me oskame olla tänulikud oma tervise eest. Kurioosum on aga see, et kui meie tervis on saanud mõne püsiva kahjustuse, hakkame me taga nutma seda, mida enam ei ole, selle asemel, et väärtustada seda, mis meil hetkel on.
Tihti oleme enda vastu kõige karmimad kriitikud. Füüsiline tänulikkus on ka leppimine sellega, et meie keha on meid teeninud läbi kõigi nende aastate, isegi kui ta pole "täiuslik". See on kingitus, mitte kohustus. Tänulikkus ongi tegelikult võime näha igas asjas positiivset poolt, mitte kinni jääda negatiivsusse.
Võime näha igas halvas asjas ka head on väga kasulik meie vaimsele tervisele. Positiivsed emotsioonid on alus tänulikkusele.
Tegelikult on tänulikkus asi, mida saab harjutada. Märka pisiasju oma elus ja oska olla nende eest tänulik. Püüeldes kättesaamatu täiuslikkuse poole unustab inimene tihti iseenda ja võime tunda tänulikkust asjade või olukordade üle, mis meile tihti tunduvad enesestmõistetavad. Õnnelikud ei ole need, kellel on kõik, vaid need, kes oskavad olla tänulikud selle eest, mis neil on.