Ohtlik armastus
Viimasel ajal on paljud meie teemad keerelnud naiste ümber ja eks selleks ole olnud ka põhjust — oli ju naistepäev. Mõtlesin korraks, et tänane blogi võiks olla vähem naistekeskne. Aga võta näpust... Mõtte selle loo kirjutamiseks andsid mulle ühe tuttava sõnad, öeldud rohkem kui kümme aastat tagasi: "Mulle meeldib olla rase, siis on mul õigus olla paks."
Valus lause, ükskõik kummast küljest seda vaadata. See on kindlasti lause, mis ei jäta mitte kedagi päriselt külmaks. Kas me tõesti vajame õigustust oma välimusele? Kas tõesti on ainult välimus see, mis loeb ja tervisel polegi sõnaõigust? Kas rasedus on siis ainult kaitsekilp, mille taha peita oma ülekaalu?
Aga just ülekaalust ma täna kirjutangi. Ja seetõttu ei ole see lugu ainult naistele. Ülekaal puudutab meid kõiki — noori ja vanu, mehi ja naisi ja vahel isegi meie lemmikloomi. Kõik teavad paksu kassi Garfieldi, kes armastas üle kõige maailmas lasanjet. Eks üks ülekaalu tekkepõhjus ole tõesti armastus — armastus maitseelamuste vastu. Ütlus, et armastus käib kõhu kaudu, peab mingis mõttes paika küll. Aga kui seda armastust saab liiga palju, võib see muutuda ohtlikuks. Mitte enam nunnuks, mitte enam naljakaks, vaid päriselt tervist kahjustavaks.
Tegelikult oleme oma kodulehel ülekaalu teemal juba üsna palju kirjutanud. Tundub aga, et see on üks neist teemadest, mida ei saa kunagi liiga palju käsitleda. Ka mitmed meie varasemad blogilood puudutavad ülekaalu kas vähem või rohkem. Ja nüüd, kui päikesekaar on kõrgemale tõusnud ja suvi tuleb iga päevaga sammukese lähemale, tunnevad paljud, et midagi peaks oma kehakaaluga ette võtma. Mida lähemale jõuab suvi, seda rohkem hakatakse otsima kiireid lahendusi — kiiresti alla, palju korraga ja soovitavalt vähese vaevaga.
Aga just siin peitubki üks suurimaid lõkse.
Ülekaal ei teki enamasti kiiresti. See ei tule ühe nädalavahetuse, ühe jõulu ega ühe lasanje taldrikuga. See koguneb tasapisi. Vahel nii vaikselt, et inimene ise ei märkagi, kuidas kilod vaikselt kogunevad. Tegelikult on ju kalorid ainult tegelased, kes meie riidekapis riided väiksemaks teevad 🙂. Mõni lisakilo ei tundu alguses midagi erilist. Siis tuleb teine, kolmas, viies. Ja ühel hetkel avastad, et probleem, mida alguses ei olnudki, on luba küsimata sisse kolinud.
Nüüd aga pilk valusasse statistikasse. Tavaliselt ongi just numbrid need, mis meid muutust otsima sunnivad.
2022aastal oli maailmas 2,5 miljardit ülekaalulist täiskasvanut.
Neist 890 miljonit olid rasvunud.
See tähendab, et 43% täiskasvanutest oli ülekaalus ja 16% rasvunud.
WHO prognoosi järgi on 2030. aastaks maailmas üle 1 miljardi rasvunud täiskasvanu. Ehk sisuliselt — iga viies täiskasvanu maailmas.
Ka Eestis ei ole pilt ilus.
Meestest on 38,7% ülekaalus ja neist 20,1% rasvunud.
Naistest on 26,7% ülekaalus ja neist samuti 20,1% rasvunud.
Kõige valusam number on aga see, et 30% kooliteed alustavatest lastest on ülekaalulised.
Ja isegi siis, kui inimene otsustab midagi ette võtta, ei lähe kõik sugugi lihtsalt. Dieeti alustab vaid 25–30% neist, kellel oleks seda tegelikult vaja. Nendest, kes alustavad, jätab umbes 80% pooleli. Ja nendest kes jätkasid tuleb umbes 90%-l kaal hiljem tagasi.
Päris kurvad numbrid, sellisel kaunil kevadisel päeval. Kuid nüüd statistikast põhjuste juurde.
Kui aus olla, siis ülekaalu tekkepõhjus on ühtepidi väga lihtne. Pika aja jooksul tarbime rohkem energiat, kui kulutame. Keha ei viska ülejääki lihtsalt aknast välja. See, mida ära ei kasutata, pannakse tallele. Sest inimese keha on selles mõttes väga praktiline. Tema ei mõtle kleidisuuruse, suvepuhkuse ega rannahooaja peale. Tema mõtleb ellujäämisele. Kui energiat tuleb rohkem sisse kui välja läheb, salvestab ta selle varuks.
Praktikas on aga olukord palju keerulisem ja raskem, kuid mitte võimatu. Nii nagu enne mainisin, et ülekaal ei teki üleöö, seega ei saa sellest ka vabaneda üleöö. Kiireid ja püsivaid lahendusi lihtsalt ei ole. Kaalulangetus ei ole lihtsalt "vähem kaloreid ja rohkem trenni" teema. Kaalulangetus on eelkõige mõtteviisi muutmine ja alles siis, kui mõtteviisist saab eluviis, hakkab kaal langema.
Kuid teel mõtteviisist eluviisini on meil ees palju takistusi, nagu näljatunne, isud, meeleolud, hormoonid, kiire elutempo ja pettumused, kui kõik ei suju plaanipäraselt. Tavaliselt ongi ebaõnnestumise põhjus see, et me seame küll eesmärgid, mis on väga hea, aga aeg nende eesmärkideni jõudmiseks on liiga lühike.
Ja nüüd tagasi selle armastuse juurde. Meil kõigil on oma nõrkused ja pahatihti on selleks nõrkuseks toit. See on toit, mis sisaldab palju kaloreid. Kõige levinum küsimus kaalulangetajatelt on:"Kas ma pean nüüd igaveseks loobuma …?". Vastus on üks - loobuma ei pea millestki ja kui, siis ainult kogustest. Ükski toit ei ole halb, kogused on need, mis viivad halvale teele.
Ja tihti ütlevad inimesed:"Ma ei suuda olla, kui mul on kõht tühi!". See vastus on aga palju keerulisem. Siin tuleb mängu kaks tegelast: küllastushormoon ja varjatud nälg. Lühidalt, sa sööd valesid asju - need sobivad sulle aga mitte sinu kehale. Kui menüü saab paika, kaob ka näljatunne. Ja tegelikult meil on lahendus, kuidas seda näljatunnet natukene petta. Aga see on juba eraldi teema ja jätkame sellega mõni teine kord.
Armastus ei pea olema ohtlik ega tervist kahjustav. Armastus peaks tekitama tunde, et hõljud pilvedel ja kõhus lendavad liblikad. See peaks andma soojust, rõõmu ja head enesetunnet, mitte lisama vaikselt koormat, mida kehal on raske kanda. Ka armastus toidu vastu võib olla ilus ja hea asi, aga ainult seni, kuni see ei hakka meie tervise vastu tööle.
Kui see teema sind puudutas ja tunned, et nüüd on õige hetk muutuseks, siis sa ei pea seda teed läbi käima üksi. Meie kaalulangetusgrupp "Väikeste sammudega püsiva tulemuse poole" on loodud just nende jaoks, kes ei taha ega suuda seda teed läbi käia üksi. Uus grupp alustab 23. märtsil ja kindlasti ei ole see meie viimane grupp. Kirjuta meile, kui soovid lisainfot.
Vaata ka: Teadlik eluviis