Kumb oli enne - astma või ülekaal?

Väide 1: Kaalutõus pärast astmadiagnoosi on tingitud ainult vähesest liikumisest.

 See väide ei vasta tõele, sest olukord ei ole nii must-valge. 

Kuigi füüsiline aktiivsus võib väheneda sümptomite tagajärjel, on kaalutõusu taga sügavamad füsioloogilised põhjused. Kui astma on kontrolli alt väljas, on keha kergelt hapnikunäljas ehk hüpoksias. Rasvade põletamine (oksüdatsioon) nõuab aga suures koguses hapnikku. Kui kopsud ei taga piisavat gaasivahetust, muutub rasvade lõhustamine ebaefektiivseks ja keha lülitub säästurežiimile. Lisaks tekitab krooniline põletik organismi stressiseisundi, mis soodustab rasva ladestumist isegi siis, kui tarbitud kalorite kogus ei muutu.

Väide 2: Ülekaalulisus on astma riskitegur ja võib muuta haiguse kulgu raskemaks.

See väide on sulatõsi. Rasvkude ei ole lihtsalt passiivne mass, vaid metaboolselt aktiivne elund, mis toodab põletikulisi aineid (tsütokiine). Need ained liiguvad vereringega kopsudesse, muutes hingamisteed tundlikumaks ja soodustades põletikku. Samuti on ülekaalulistel inimestel kopsude maht mehaaniliselt piiratud, mis tähendab, et hingamisteed on ahenemisele vastuvõtlikumad. Seega – ülekaal võib olla astma tekkepõhjuseks ka neil, kellel pole geneetilist soodumust haigestuda astmasse.

Väide 3: Astma ja kehakaalu vahel eksisteerib nõiaring, kus üks toidab teist.

Väide peab paika. See on tõik, mida paljud ei tea. Ülekaal soodustab astmat, aga kontrollimatu astma soodustab ka ülekaalu. See on kahesuunaline tee. Kui astma sümptomid (eriti öine köha) rikuvad unekvaliteeti, tõuseb stressihormooni kortisooli tase, mis suurendab isu ja soodustab rasva kogunemist keskkohta. Mida suurem on kaal, seda raskem on astmat kontrolli all hoida ja mida halvem on kontroll astma üle, seda keerulisem on kaalu langetada.

Väide nr 4: Kaalulangus on võimatu, kui kopsud ei tööta korralikult.

Just nii see asi on. Üks sai korraga, alguses tegeleme astmaga ja siis hakkab ka kaal langema. See on bioloogiline fakt – kui keha ei saa piisavalt hapnikku, ei saa ta ka tõhusalt põletada rasva. Sellepärast ongi nii kriitiline saada astma esmalt kontrolli alla. Alles siis, kui hingamisteede põletik on ravimitega taandunud ja kopsude ventilatsioonivõime taastunud, muutub keha ainevahetus uuesti vastuvõtlikuks toitumis- ja treeningmuudatustele.

Väide 5: Astmaravimid on peamine põhjus, miks kaal tõuseb.

See väide on osaliselt tõene aga vajab süvenemist ja selgitusi. Seos ravimite ja kehakaalu vahel sõltub ravimi tüübist ja doosist.

Süsteemsed glükokortikosteroidid (tabletid) 

Kui astma on raskekujuline ja vajab suukaudset ravi (nt toimeained prednisoloon või metüülprednisoloon), on kaalutõus üks sagedasemaid kõrvaltoimeid. Need toimeained muudavad organismi ainevahetust, suurendavad isu, soodustavad vedeliku peetust ning rasva ladestumist just keskkohta.

Inhaleeritavad kortikosteroidid (piibud) 

Kuna ravim jõuab otse hingamisteedesse, on süsteemne mõju kehale väike. Siiski tasub teada, et pikaajaline kasutamine suurtes kogustes võib osaliselt vereringesse imenduda. See võib mõjutada veresuhkru taset ja ainevahetust, muutes kaalu hoidmise tavapärasest raskemaks.

Kokkuvõte

Suurim oht kaalule on tegelikult ravimata või halvasti kontrolli all olev astma. Kui te ei kasuta järjepidevalt inhaleeritavat põletikuvastast ravi, tekivad sagedased ägenemised. See sunnib arsti määrama korduvaid süsteemseid kortisoonitablettide kuure, mille mõju ainevahetusele on kordades rängem ja pikaajalisem kui igapäevasel inhalaatoril.

Väide 6: Kui mul on astma, siis peaksin vältima trenni, et mitte kopsusid kurnata.

See väide ei pea paika. Kopsud ei kulu treenides, vaid vastupidi – hingamislihased vajavad koormust, et muutuda efektiivsemaks. Kui inimene väldib liikumist, väheneb tema hapnikutarbimise võimekus veelgi, mis teeb isegi igapäevased toimetused raskeks. Saladus peitub ettevalmistuses. Teadlikult juhitud astma korral kasutatakse vajadusel leevendavat ravimit enne trenni ja tehakse põhjalik soojendus. Treenitud keha vajab sama pingutuse tegemiseks vähem hapnikku, mis tähendab, et kopsud peavad vähem vaeva nägema ja astma sümptomite tekkimise tõenäosus liikumisel väheneb. See ei tähenda nüüd seda, et kõik asmaatikud peaksid hakkama hullult trenni tegema. Aga samm - sammult koormuse suurendamine paha ei tee. Kõige tähtsam on kuulata keha ja mitte üle pingutada.

Väide 7: Krooniline stress ja vähene taastumine on astma ning ülekaalu ühine nimetaja.

 See bioloogiline sild kahe seisundi vahel on täiesti olemas. Kontrollimatu astma hoiab keha pidevas "võitle või põgene" seisundis, kuna takistatud hingamine on ajule signaal otsesest eluohtlikust olukorrast. See aktiveerib neerupealised tootma stressihormoone. Kui taastumine on puudulik (unepuudus astma tõttu), ei lange põletikumarkerite tase veres kunagi normaalsele tasemele. See krooniline stressiseisund blokeerib rasvkoe lagundamise ja soodustab emotsionaalset söömist. Ilma piisava puhkuse ja hapnikuta on keha liiga kurnatud, et tegeleda rasvapõletusega. 

Kokkuvõte

Nagu näete, ei ole astma ja ülekaal eraldiseisvad probleemid, vaid sageli ühe ja sama bioloogilise ebakõla eri küljed. Kui me saame kopsud ja hingamise kontrolli alla, anname kehale signaali, et oht on möödas. Alles siis avaneb "metaboolne aken", mis võimaldab tervislikul toitumisel ja liikumisel päriselt vilja kanda.