Kõige tähtsam jääb silmale märkamatuks 

Me sildistame ja lahterdame, sest nii on mugavam – see säästab meid süvenemisest ja päriselt kuulamisest. Ometi jääb just selle kiire pilgu ja lõpliku otsuse vahele peitu see, mis on inimeseks olemise juures kõige olulisem: tema teekond, tema katsumused ja tema väärikus. 

Eelarvamus lämmatab mõistmise 

Tihti on eelarvamus nii tugev, et arvamuse tekkimisele ei ole enam ruumi. Enne kui päris ettekujutus jõuab tekkida, on silt juba küljes. Me ei kujunda oma arvamust alati selle järgi, mida teame, vaid selle järgi, mida oleme kuskilt kuulnud. Keegi kuskil kuulis, et keegi kuskil rääkis — ja sellest sünnib "tõde", millele vannutakse truudust. Nii sünnivadki kindlad hinnangud, mis on tegelikult üles ehitatud oletustele, kuulujuttudele ja teiste inimeste arvamustele, mitte mõistmisele.

Kõige kummalisem on see, kui kergesti me usume end teadvat rohkem, kui me tegelikult teame. Me usume nii tugevasti, et pahatihti keelame endale süvenemise. Me näeme üht hetke, aga arvame tundvat tervet lugu. Me kuuleme üht lauset, aga arvame mõistvat inimese olemust. Me näeme reaktsiooni, aga ei näe põhjust selle taga.

 Kui maailm nõuab liiga palju

Kui laps poes jonnib on kurjad pilgud kiired tulema. Küllap halvasti kasvatatud. Aga kas me päriselt teame? Äkki on ta väsinud. Äkki on tal kõht tühi. Äkki sai ta haiget. Äkki on päev olnud tema jaoks lihtsalt liiga väsitav. Laps ei oska alati oma ülekoormust sõnadesse panna, seega on tema selle hetke väljendusviis emotsioon.

Ega ka täiskasvanud kergemat ei pääse. Inimene, kes ei naerata, ei ole tingimata ülbe ega ükskõikne. Ta võib olla lihtsalt nii väsinud, et tal ei jätku jõudu isegi luua näole seda ilmet, mida maailm temalt ootab. Elame maailmas, kus tihti nõutakse inimestelt liiga palju — mitte füüsiliselt, vaid sotsiaalselt. Juhtivad tegelased on alati üritanud inimesi kujundada ja suunata, tuues välja, mis on hea ja halb, luues reegleid ja norme. Tänapäeval on veel üks kirjutamata seadus, mis kehtib eriti noorte hulgas - kui sa ei ole sotsiaalselt aktiivne, sind ei ole olemas. Kõik ei suuda ega taha selle vooluga kaasa minna. Kuid kui sa ei ole piisavalt tugev, et ujuda vastuvoolu, annab tervis järele.

Seega võib juhtuda, et tervet ja tugevat neurotüüpilist inimest tabab ülekoormusest tingitud stress ja siis tuleb vaikselt ka kõik muu sellega kaasnev. Kui inimene võitleb masenduse, sotsiaalse häire või mõne muu psüühikahäirega, ei pruugi ta olla laisk ega ükskõikne. Ta võib teha iga päev nähtamatut tööd lihtsalt selle nimel, et üldse püsti püsida.

Kui elu jaotab erilised kaardid 

Just nende neuroeriliste ja diagnoosidega inimestega käib kaasas liiga palju kergekäelist sildistamist ning tõmmatakse võrdusmärke haigusest tingitud eripärade ja kasvatamatuse vahele. Iga vähegi energiline poiss ei ole alati hüperaktiivne, nagu ei ole kõik käitumishäired tingitud kasvatamatusest.

Targad teavad rääkida, et viimase aastakümnega on saanud justkui uueks katkuks masendus. Ka ATH-diagnoose tehakse rohkem kui näiteks kümme aastat tagsi. Tuleb ette palju juhuseid, kus inimesed kasutavad neid diagnoose tähelepanu või kaastunde otsimiseks ning põhjendavad sellega oma käitumist, samas diagnoosi tegelikult omamata. Just see teebki olukorra diagnoosi saanud inimesele keerulisemaks. Ühiskond on väsinud psüühikaprobleemide teemadest ja sellest tingituna on need diagnoosid saanud halvustava nime "moehaigus". Justkui saaks inimene sündides ise valida kaardid, millega elumängu mängida. Neurodiagnoosid ei ole aga inimese enda valik – tihti on see geenidest tingitud eripära või nõrgem taluvuspiir. See inimene ei ole vähem väärtuslik sellepärast, et tema aju töötab teistmoodi.

Kiire hinnang varjab tõe.

Sildid kleebitakse kiiresti ka välimuse külge. Inimese kohta, kellel ei ole just kõige puhtamad või uuemad riided seljas, on esimene arvamus tihti: ta ei hooli endast, mingi kodutu, joodik. Ometi võib tõde olla hoopis mitmekülgsem. Ehk on tal mõni haigus, tal ei jätku enam jõudu üksinda hakkama saamiseks ning tal pole ka kedagi, kes aitaks. Meie eakad on elanud teistsugust elu kui meie tänapäeval – nad on harjunud kokku hoidma. Asjad parandatakse ja kantakse lõpuni.

Seega esimene pilk ei räägi veel kogu tõde. Ehk on see luitunud ja hõlmast natuke nõelutud mantel tema kõige uuem ja hoitum ese. Selle esmapilgul kodutuna näiva inimese kodu võib-olla on puhas kui prillikivi ning veidi taaruv kõnnak võib olla tingitud haigusest. Me elame lihtsalt erinevate väärtustega ajaruumis ning otsuseid ja arvamusi kujundatakse oma mätta otsast.

Sama halastamatult hinnatakse ülekaalulisi. Kui sageli kuuleb lauset: "Miks ta siis endaga midagi ette ei võta?" Justkui oleks inimese keha avalik aruteluobjekt, millele iga mööduja võib hinnangu anda. Justkui kaal räägiks ära kogu tema distsipliini, tervise, mineviku, valu ja võitlused. Me ei näe, mida see inimene endaga kaasas kannab. Me ei näe tema tervist, mis sõltub hormonaalsest seisundist, une kvaliteedist, stressitasemest või ravimitest. Samuti ei tea me tema läbielamisi ega katsumusi. Me näeme tulemust, aga mitte tema teekonda.

Valus vastuolu ja vaikimise hind

Vahel tundub, et meie ühiskond räägib palju sallivusest, kuid see sallivus kestab sageli vaid seni, kuni inimene käitub arusaadavalt, näeb korrektne välja ja mahub enamuse normidesse. Niipea kui keegi liigub, reageerib, räägib või elab teistmoodi, hakkab pihta nähtamatu sorteerimine. Justkui oleks maailm mingi jaam, kus inimesi hinnatakse välimuse järgi: see sobib, see ei sobi, see on "normaalne", see on "vale".

Aga inimene ei ole toode. Inimene ei ole kategooria. Ja inimene ei ole üksainus hetk. Meie probleem ei ole alati vähene teadmine, vaid pigem see, et kujundame oma arvamuse ebapiisava info põhjal. Ja kui hinnang on kord antud, hoiame sellest kinni isegi siis, kui elu näitab, et eksisime. Kardame tunnistada oma eksimusi, arvates, et see on nõrkus. Tegelikult näitab eksimuse tunnistamine hoopis küpsust ja arukust. Nõrkus on jääda oma vale arvamuse külge kinni ainult uhkuse tõttu.

On veel üks valus vastuolu, mis tänases maailmas aina sagedamini silma torkab: mõnikord sekkutakse sinna, kus seda pole vaja, ja samas vaadatakse kõrvale seal, kus sekkumine oleks hädasti vajalik. Tehakse teiste asjadest oma asi ja antakse nõu, küsimata, kas teine seda tegelikult soovis. Kuid kui kedagi kiusatakse, alandatakse või tõrjutakse, on liiga lihtne vaikida ja mõelda: "See pole minu asi." Ometi kasvab kiusamine sageli mitte ainult tegija jõust, vaid ka pealtvaatajate vaikusest.

Just siin tulebki mängu vastutus. Mitte vastutus kõige üle otsustada, vaid vastutus enne otsustamist korraks peatuda. Mitte igasse olukorda tormata, aga mitte ka silmi sulgeda siis, kui teise inimese väärikus saab haiget. Mitte iga olukord ei vaja päästjat, kuid paljud olukorrad vajavad inimest, kes ei vaata mööda.

Inimlikkus algab pausist 

Võib-olla ei olegi meil alati vaja rohkem sõnu. Võib-olla on meil vaja rohkem pausi. Rohkem hetki, kus me ei torma kohe otsust langetama; rohkem ausust endale tunnistada, et me ei tea kogu lugu; ja rohkem inimlikkust, et näha käitumise taga inimest. Sest enne kui arvamus lukku lüüa, võiks mõelda, kas me näeme ikka tervet pilti. Mis siis, kui selle inimese reaktsiooni taga on valu, väsimus, hirm, ülekoormus või lihtsalt elu, mida me ei tunne?

Ka sellel teisel inimesel on tunded. Teiste austamine ei alga suurtest loosungitest. See algab väikestest hetkedest – sellest, kuidas me vaatame, kuidas räägime ja kuidas mõtleme inimesest, keda me tegelikult ei tunne. Vahel on kõige olulisem samm mitte see, et meil on kohe õige vastus, vaid see, et me suudame hetkeks peatuda ja end teise olukorda asetada.

Me ei saa muuta maailma ühe päevaga, küll aga saame muuta oma esimest pilku. Valides hukkamõistu asemel uudishimu ja sildi asemel osavõtlikkuse, anname ruumi millelegi, mida meil kõigil on vaja – õigusele olla märgatud sellisena, nagu me päriselt oleme. Hoolimine algab sealt, kus lõpeb kiirustamine.