Puhkus ei ole preemia

Kui puhkusest saab preemia, jääb see sageli saamata

Paljud meist on harjunud mõttega, et puhata võib alles siis, kui kõik on tehtud. Kui tööpäev on läbi, kodused asjad korras, teiste soovid täidetud ja kohustused maha kriipsutatud. Alles siis justkui tohib korraks hinge tõmmata. Aga selles mõtteviisis on üks vaikne lõks: kui puhkusest saab preemia, jääb see väga sageli üldse saamata. Keha ja närvisüsteem ei tööta nii, et nad pingutavad lõputult ja taastuvad siis millalgi hiljem ühe suure pausiga. Pidev koormus, vähene uni ja liiga lühike taastumisaeg hakkavad tasapisi mõjutama nii meeleolu, keskendumist, stressitaluvust kui ka üldist tervist. Pikad tööpäevad ja vähene taastumisaeg suurendavad väsimust, häirivad und ja ööpäevarütmi ning jätavad kehale vähem aega koormusest välja tulla.

Puhkus ei tähenda ainult magamist

Puhkus ei tähenda ainult magamist. Uni on taastumise keskne osa, aga inimene ei vaja taastumiseks üksnes voodit, vaid ka päeva sisse hetki, mil koormus päriselt katkeb. Närvisüsteem vajab vahepeal märguannet, et oht on möödas, pingutus võib langeda ja keha ei pea kogu aeg valmisolekus töötama. Sellepärast võib puhkus olla ka vaikne hetk ilma ekraanita, lühike jalutuskäik, mõni lehekülg raamatut, rahulik vestlus või lihtsalt paar minutit, mil midagi ei pea tõestama ega lahendama. Taastumise seisukohalt ei loe ainult see, kas inimene on füüsiliselt töö juurest eemal, vaid ka see, kas ta saab vaimselt tööst lahti lasta. Vaimne eemaldumine tööst on seotud parema heaolu, väiksema kurnatuse ja parema taastumisega.

Pausid tööpäeva sees ei ole ajaraiskamine

Tööpäeva sees tehtavad pausid ei ole luksus. Need ei ole ajakaotus, vaid viis hoida ära olukorda, kus väsimus koguneb märkamatult üle piiri. Uuringud näitavad, et lühikesed pausid töö ajal võivad parandada enesetunnet, vähendada väsimust ja mõnel juhul toetada ka sooritust. See on oluline nii kontoris kui füüsilist tööd tehes, sest väsimus ei teki ainult suurest pingutusest, vaid ka ühetaolisest koormusest. Kui inimene on tundide kaupa samas asendis või sama töövõtte sees, hakkavad koormus ja pinge kogunema lihastesse, liigestesse ja närvisüsteemi isegi siis, kui töö ise ei tundu raske.

Pikk istumine koormab keha rohkem, kui esmapilgul paistab

Eriti petlik on istuv töö. Väljast vaadates tundub see kerge, aga keha jaoks ei ole pikk paigalolek neutraalne seisund. Pikaajalist istumist seostatakse suurema südame-veresoonkonnahaiguste, kõrgvererõhu, diabeedi ja muude krooniliste terviseriskidega ning see võib suurendada ka lihas-skeleti vaevusi. Kui keha on kaua ühes asendis, jääb lihastöö väheseks, vereringe aeglustub ja koormus kandub staatiliselt samadele piirkondadele, eriti seljale, kaelale ja õlavöötmele. Seepärast ei peaks pausid kontoris piirduma ainult söögi- või kohvipausiga. Keha vajab vahepeal püsti tõusmist, asendi muutmist ja väikest liikumist. Aktiivsed pausid ja kasvõi sagedamad asendivahetused on seotud väiksema valu, väiksema lihaskoormuse ja parema enesetundega.

Ka füüsiline töö vajab taastumist

Ka füüsiline töö ei tähenda, et inimene saab ju niigi liikuda ja pause pole vaja. Füüsilise töö puhul on probleem sageli vastupidine: keha saab küll koormust, kuid mitte alati taastavat liikumist. Kui töö on korduv, raske või ühetaoline, vajavad lihased, liigesed ja närvisüsteem vahepeal teistsugust koormust või koormuse puudumist. Füüsilise töö tegija puhkus ei pea alati tähendama täiesti liikumatut istumist, aga ta vajab hetki, mil hingamine rahuneb, lihaspinge langeb ja keha ei pea kogu aeg pingutusse jääma. Puhkus võib ka siin olla aktiivne, kuid aktiivne puhkus ei tähenda lisakoormust samadele kehaosadele. Mõnikord on parim paus sirutus, rahulik kõnd, asendi vahetus või lihtsalt hetk, mil töötempo katkeb päriselt.

Puhkus võib olla ka aktiivne või vaimne

Puhkus võib olla aktiivne just sellepärast, et taastumine ei tähenda alati täielikku liikumatust. Lühike jalutuskäik, kerge võimlemine või keha asendi vahetamine võivad aidata eriti hästi siis, kui töö on istuv või vaimselt koormav. Aktiivsed pausid on seostatud väiksema unisuse, väiksema stressi ja väiksema valuga ning need aitavad katkestada paigalolekust tekkivat koormust. Samal ajal võib puhkus olla ka vaimne: vestlus, lugemine, vaikne hetk või muu tegevus, mis viib mõtted töölt eemale. Taastumise mõte ei ole teha pausi õigesti, vaid anda kehale ja ajule võimalus koormusest korraks välja astuda.

Nädalavahetus on taastumiseks, mitte lõputuks lisatööks

Sama loogika kehtib ka nädalavahetuse kohta. Nädalalõpp ei ole mõeldud selleks, et inimene teeks tasa kogu nädala jooksul tegemata jäänud töö või teeniks iga hinna eest veel veidi juurde. Muidugi võib lisatasu tunduda ahvatlev, aga keha ei loe palgaarvestust. Tema tunneb ainult seda, kas taastumiseks jäi aega või ei jäänud. Kui nädal nädalasse kuhjub lisatöö puhkeaja arvelt, ei taastu mitte ainult lihased kehvemini, vaid ka uni, tähelepanu, meeleolu ja stressitaluvus hakkavad kannatama.

Miks on olemas töö- ja puhkeaja reeglid

Just sellepärast on töö- ja puhkeaja reeglid üldse välja kujunenud: mitte inimese mugavuse pärast, vaid tervise ja ohutuse kaitseks. Euroopa tööajareeglid näevad ette puhkepausi pikema tööpäeva sees, vähemalt 11 järjestikust tundi ööpäevast puhkeaega, iganädalast järjestikust puhkust ja keskmise maksimaalse töönädala piiri, sest liiga pikad tööajad ja liiga lühike taastumine suurendavad väsimust, vigu, õnnetusi ja tervisekahju.

Vähene puhkus hiilib ligi vaikselt

Kõige ohtlikum on see, et vähene puhkus ei paista alati välja suurte kokkuvarisemistena. Vahel väljendub see hoopis selles, et inimene on kogu aeg natuke väsinud, natuke hajevil, natuke lühema süütenööriga. Ta saab justkui kõigega hakkama, aga mitte enam päriselt hästi. Selline seisund võib tunduda tavaline, sest ta ei kuku korraga kaela. Ta hiilib ligi tasa, päev päeva järel. Just seepärast ei peaks puhkust edasi lükkama hetkeni, mil keha juba karjub. Puhkus ei ole nõrkuse märk ega laiskus. Puhkus on osa sellest, kuidas inimene end hoiab, et tal oleks jõudu jätkata nii töös, kodus kui omaenda elus.