Viljakas mittemidagitegemine
Läbipõlemine ei tule uksekella lastes. Ta hiilib sokkides.
Jaanuari lõpus on paljudel sees tunne, nagu telefonil oleks aku 1%… ja laadija on "kusagil". Sa teed asju edasi, sest peab. Vastad, korraldad, toodad, hoolitsed. Väljast näed isegi tubli välja. Seestpoolt on aga järjest raskem.
Läbipõlemine pole "laiskus". See on hetk, kus keha ja pea ütlevad: me ei jõua enam nii. Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab läbipõlemist tööga seotud nähtusena, mis on seotud pikaajalise tööstressiga, mida pole õnnestunud ohjata. Ja tihti ongi nii, et märke kas ei märgata… või lihtsalt eiratakse. Meid on ju õpetatud olema tugevad ja kannatlikud.
Ja siin tuleb üks ebapopulaarne tõde, mida oleks pidanud koolis õpetama:
puhkus ei ole preemia tehtud töö eest — puhkus on hooldus, et sa üldse saaksid olla sina.
"Viljakas mittemidagitegemine" on ellujäämisoskus
Fred Jüssi oskas seda mõtet öelda nii, et see kõlab korraga nii rahulikult kui raputavalt: maailmas on suur vajadus "viljaka mittemidagitegemise" ehk molutamise järele.
Fred Jüssi (29. jaanuar 1935 – 1. detsember 2024) oli loodusemees ja mõtleja, kes aitas paljudel eestlastel uuesti kuulda vaikust (ja iseennast).
Ja nüüd on Hiiumaa eestvedamisel tehtud ettepanek: tähistada 29. jaanuari Fred Jüssi sünniaastapäeval "Molutamise päevana" – päevana, mis väärtustab teadlikku puhkust, vaikust ja aeglast olemist.
Seda mõtet on toetamas ja võimendamas ka Eesti Loodusmuuseum, kes kutsub samal päeval molutama.
Kas see saab ametlikuks riigipühaks või mitte — see polegi kõige olulisem. Oluline on, et keegi ütles lõpuks valjusti välja:
"Meil on vaja ühist hingetõmmet."