Kas õigus on sellel, kes karjub esimesena, või sellel, kes karjub kõige kõvemini?
On kummaline, kuidas mõned asjad meie elus muutuvad hirmuks mitte sellepärast, et nad oleksid oma olemuselt ohtlikud, vaid sellepärast, et me oleme harjunud neid vaatama ainult läbi ühe ja sama nurga, ühe ja sama sõna, ühe ja sama hirmu – nii, et me ei märkagi enam, kus lõpeb teadmine ja algab eelarvamus. Keha ei ela äärmustes, kuid inimese mõtlemine kipub sageli kalduma just sinna – musta ja valge vahele, hea ja halva vahele, lubatud ja keelatud vahele – nii et tasakaal, mis on tegelikult elu loomulik seisund, jääb märkamatuks. Me elame maailmas, kus paljud asjad on saanud sildi enne, kui neile on antud võimalus olla mõistetud ja vahel jääbki inimene uskuma silti rohkem kui sisu.
Ja võib-olla ei olegi probleem alati selles, mida me kasutame, sööme, tarbime või vajame, vaid selles, kuidas me seda teeme. Inimesel on kummaline kalduvus kaotada piirid, kui midagi muutub kättesaadavaks, harjumuspäraseks ja igapäevaseks. Seega mõõdukus asendub märkamatult liialdusega, vajadus ahnusega ja tasakaal harjumusega võtta rohkem, kui tegelikult vaja on, kuni piir, mis peaks olema loomulik, hajub vaikselt ära ja alles jääb ainult tarbimine ise.
Sageli ei jää meie igapäevases arutelus peale mitte see, kellel on kõige paremad põhjendused, vaid see, kes jõuab esimesena "sildi külge panna". Ja siis on veel need, tüübid kes suudavad kõvahäälselt oma isikliku arvamuse "tõeks" muuta. Nii sünnivadki hirmud ja ebatõed, mis levivad kiiremini kui päris teadmine: üks tugev väide, üks korduv lause, üks emotsionaalne hoiatus — ja juba tundubki, et asi ongi ohtlik, halb või keelatud. Mitte tingimata sellepärast, et ta seda päriselt on, vaid sest meie mõtlemine armastab lihtsaid ja kiireid vastuseid. Ja kui sinna lisandub inimlik kalduvus minna mõõdukusest liialdusse, siis muutubki sisu märkamatult teisejärguliseks: me ei aruta enam "kuidas" ja "kui palju", vaid jääme kinni "kas üldse tohib".
Ja kui vahel tekib soov minna sellest kihist sügavamale, vaadata kaugemale esmastest siltidest ja kiiretest hinnangutest ning mõista, miks mõned arusaamad kinnistuvad kiiremini kui teadmine ise, siis on olemas siin ka teine ruum – müüdimurdja –, kus me ei vaidle, ei vastandu ega vastanda, vaid vaatame rahulikult nende lugude taha, purustame mõnegi harjumuspärase arusaama ning avame tasapisi seda, mis tegelikult peitub uskumuste, hirmude ja eelarvamuste taga.
Jällelugemiseni!