Kas me saame D-vitamiini päikesest või tuleb seda ikkagi juurde võtta? 

D-vitamiinist räägitakse sageli lihtsustatud kujul: "mine päikese kätte" ja probleem on lahendatud. See kõlab loogiliselt, loomulikult ja justkui iseenesestmõistetavalt – inimene on ju loodud elama päikese all. Aga nagu paljude terviseteemade puhul, on ka siin vahe selles, et kuidas asjad toimivad teoorias ja kuidas nad toimivad päriselus.

Bioloogiliselt on tõsi, et inimese keha suudab D-vitamiini ise toota, kui UVB-kiirgus puutub kokku nahaga. See mehhanism on olemas ja toimiv. Küsimus ei ole selles, kas see protsess eksisteerib, vaid selles, kas meie eluviis, kliima ja keskkond võimaldavad sellel protsessil päriselt toimida piisavas mahus.

Just siin tekivad müüdid – lihtsad, loogilised ja mugavad seletused, mis tunduvad õiged, aga ei vasta tegelikule bioloogiale.

Väide 1: "Kui päike paistab, saab keha D-vitamiini."

See on üks levinumaid arusaamu. Tegelikkuses ei sõltu D-vitamiini süntees valgusest, vaid UVB-kiirguse lainepikkusest. Päike võib paista, taevas võib olla sinine ja päev võib olla hele, kuid kui UVB-kiirgus ei jõua piisava intensiivsusega maapinnani, siis süntees nahas lihtsalt ei käivitu.

Meie laiuskraadil on see eriti oluline. Põhjamaades on päike suure osa aastast liiga madalal, et UVB-kiirgus oleks bioloogiliselt toimiv. Oktoobrist märtsini on UVB-tase nii madal, et nahk praktiliselt ei tooda D-vitamiini, isegi siis, kui ilm on päikeseline. Seega ei tähenda valgus automaatselt D-vitamiini sünteesi – keha reageerib lainepikkusele, mitte visuaalsele päikesepaistele.

Väide 2: "Kui istun päikese käes akna all, saan D-vitamiini."

See on intuitiivne, aga vale. Aknaklaas blokeerib UVB-kiirguse. Päike võib paista otse näkku, tuba võib olla valgusküllane ja soe, aga bioloogiline mehhanism ei käivitu. D-vitamiini süntees läbi klaasi ei ole võimalik.

See on hea näide sellest, kuidas visuaalne kogemus (päike on nähtav) ei tähenda füsioloogilist mõju (UVB ei jõua nahani). Keha ei reageeri valgusele kui nähtusele, vaid kiirguse füüsikalisele omadusele.

Väide 3: "Suvel saab keha D-vitamiini varud täis."

Teoreetiliselt on see võimalik. Praktikas juhtub seda palju harvem, kui inimesed arvavad. Tänapäevane eluviis tähendab, et suur osa ajast veedetakse siseruumides, päikesekaitsekreemide kasutamine on tavapärane, riietus katab suure osa nahapinnast ning õues viibitakse sageli lühiajaliselt. Lisaks ei ole UVB-kiirgus kogu päeva vältel võrdselt tõhus – süntees toimub vaid kindlatel kellaaegadel ja kindla nurga alt langeva päikesevalguse korral.

Seetõttu ei täitu paljude inimeste D-vitamiini varud ka suvel piisaval määral. Päike on olemas, aga kokkupuude bioloogiliselt toimiva kiirgusega on liiga lühike, liiga katkendlik või liiga nõrk.

Väide 4: "Tervislik toitumine katab D-vitamiini vajaduse."

D-vitamiini toiduallikaid on tegelikult väga vähe. Peamised looduslikud allikad on rasvased kalad, munakollane ja maks. Teatud määral aitavad kaasa ka rikastatud toidud ning UV-kiiritatud seened. Kuid isegi mitmekesine ja tasakaalustatud toitumine ei taga enamasti piisavat D-vitamiini taset, eriti talveperioodil.

See tähendab, et "tervislik menüü" ei ole automaatselt "piisav D-vitamiini tase". D-vitamiin ei ole klassikaline toitaine, mida saab lihtsalt toidulaua kaudu piisavas koguses kätte, eriti meie kliimas.

Väide 5: "Solaarium aitab D-vitamiini taset tõsta."

See on loogiline eeldus: solaarium annab UV-kiirgust, UV-kiirgus on seotud D-vitamiini sünteesiga, järelikult peaks solaarium aitama ka D-vitamiini tootmisele kaasa. Paraku on see bioloogiliselt vale.

D-vitamiini süntees nahas käivitub UVB-kiirguse toimel. Just UVB lainepikkus on see, mis käivitab keemilise protsessi, mille tulemusel tekib nahas kolekaltsiferool ehk D₃-vitamiini eelvorm. Ilma UVB-kiirguseta seda protsessi ei toimu.

Solaariumid on aga ehitatud peamiselt UVA-kiirguse peale. UVA tekitab naha pruunistumise ehk pigmendi tootmise, annab visuaalse jume ja "päikesetunde", kuid ei käivita D-vitamiini sünteesi. See tähendab, et inimene võib saada tumedama jume, tunda end justkui "päikeses olnud", aga biokeemilisel tasandil D-vitamiini tootmist ei toimu.

Siin tekibki üks levinumaid segadusi:
UVA = jume
UVB = D-vitamiin

Visuaalne efekt ja bioloogiline efekt ei ole sama asi.
Nahk võib pruunistuda ilma, et D-vitamiini tase üldse muutuks.

Lisaks on solaariumi puhul oluline ka riskitegur: UVA-kiirgus on seotud naha enneaegse vananemise ja suurenenud nahavähi riskiga, ilma et see annaks organismile seda kasu, mida inimesed sageli eeldavad – D-vitamiini sünteesi.

Seega ei ole solaarium D-vitamiini allikas.
Ta võib muuta naha värvi,
aga mitte keha vitamiinistaset.

See on hea näide sellest, kuidas nähtav tulemus (jume) tekitab tunde, et kehas toimub ka see, mida inimene ootab – kuigi tegelikult toimuvad täiesti erinevad protsessid.

Väide 6: "D-vitamiin on lihtsalt üks vitamiin teiste seas."

Bioloogiliselt ei ole D-vitamiin lihtsalt vitamiin. Tema aktiivne vorm toimib organismis hormoonilaadselt, mõjutades sadu geene ja osaledes mitmetes regulatsioonisüsteemides. Ta mõjutab luude ainevahetust, lihaste tööd, immuunsüsteemi, põletikuprotsesse, hormonaalset tasakaalu ja närvisüsteemi talitlust.

See tähendab, et D-vitamiini mõju ei piirdu ühe süsteemiga, vaid on süsteemne. Seetõttu ei avaldu puudus alati kohe konkreetse sümptomina, vaid sageli hajusalt: väsimus, lihasnõrkus, kehvem vastupanuvõime, aeglasem taastumine, sagedasemad infektsioonid, luu- ja lihasvalud. Paljud inimesed ei seosta neid sümptomeid D-vitamiiniga, kuni vereanalüüs näitab tegelikku taset.

Küsimus ei ole selles, kas inimene bioloogiliselt suudab D-vitamiini päikesest saada. Suudab. Küsimus on selles, kas meie elukeskkond ja eluviis seda päriselt võimaldavad.

Põhjamaade kliima, madal UVB-intensiivsus, pikk pime periood, siseruumides elamine, tänapäevane töökorraldus ja riietus muudavad olukorra selliseks, kus enamik inimesi ei saa piisavalt D-vitamiini ainult päikese ja toidu kaudu.

Seepärast ei ole D-vitamiini juurde võtmine ideoloogiline valik ega "kunstlik lahendus", vaid praktiline kohanemine reaalsusega, kus me elame. See ei ole vastandus "loodusliku" ja "ebaloodusliku" vahel, vaid küsimus sellest, kas keha saab päriselt kätte selle, mida ta toimimiseks vajab.

Keha ei huvita, kust D-vitamiin tuli - kehal on tähtis ainult see, et seda oleks piisavalt.